Inimene võib veeta suure osa elust pidevalt oludele reageerides. Omandada hariduse, leida töö, pidada ülal perekonda, täita kohustusi, elada üle järjekordsed muutused ja taas kohaneda. Igal teol on vahetu põhjus ning iga päev on täidetud vajalike tegemistega. Samal ajal võib toimuva üldine tähendus jääda ebaselgeks isegi inimesele endale. Ta mäletab, kui palju jõudu on kulutanud, kuid tal on raske näha oma teekonda tervikuna: miks teatud otsused tehti, mida need muutsid ja mille nimel kõik jätkus.
Eriti teravalt on see ebaselgus tuntav siis, kui välised toetuspunktid muutuvad ebakindlaks. Töö ei anna enam stabiilsustunnet, säästud osutuvad haavatavaks ja tuttavad reeglid muutuvad. Inimene on sunnitud taas kaitsma seda, mille ta on oma tööga juba üles ehitanud. Tema aeg kulub saavutatu säilitamisele ning võimalus peatuda ja toimuvat mõtestada lükkub rahulikuma ajajärgu saabumiseni edasi. Seda aega ei pruugigi tulla, kui pidada seda oma eluga vestlemise vältimatuks eelduseks.
Ühiskondlikul ebastabiilsusel on inimlik hind. Poliitiliste otsuste, majandusnäitajate ja riiklike prioriteetide muutuste taga on konkreetsed aastad teiste inimeste elust. Kui võim allutatakse isiklikele huvidele, mõju säilitamisele või lühiajalisele kasule, peavad tagajärjed läbi elama inimesed, kes neid otsuseid ei teinud. Nende jaoks võib juhtimisviga tähendada kaotatud tööd, suletud ettevõtet, edasilükatud ravi, lahusolekut lähedastest või vajadust uuesti alustada. Avalikke otsuseid tuleks hinnata muu hulgas selle järgi, kui vastutustundlikult nad inimeste ajaga ümber käivad.
Avalik arutelu võib seejuures inimesest endast kergesti mööda minna. Tema olukorda kirjeldatakse sissetuleku, tööhõive, vara, võlgade ja ostujõu kaudu. Need näitajad on olulised: inimene vajab eluaset, turvalisust ja elatusvahendeid. Kuid isegi materiaalse olukorra täpne kirjeldus jätab suure osa elatust vaatluse alt välja. See ei näita, mida inimene on õppinud, keda toetanud, millest loobunud, millise vastutuse võtnud ja milliseid oma tegude tagajärgi mõistma hakanud.
Elu materiaalsed tulemused võivad muutuda või kaduda. Ettevõte võib sulgeda uksed, vara vahetada omanikku ja säästud kaotada oma varasema tähenduse. Sellised kaotused nõuavad ühiskondlikku tähelepanu ja praktilisi lahendusi. Samal ajal seisab inimene küsimuse ees, mida tähendab juba elatud elu: kuidas säilitada arusaam tehtust, kui tulemuse tavapärast kinnitust enam ei ole?
Vastus algab omaenda loo tunnistamisest tähelepanu väärivaks.
Elutee sisaldab pingutusi, mis võisid jääda märkamata, otsuseid, mille tähendus selgus alles aastaid hiljem, ja vigu, mis muutsid edasist käitumist. Selles on teiste inimeste osalus, valikut piiranud asjaolud ning võimalused, mida inimene kasutas või ei suutnud kasutada. Koos vaadelduna aitavad need sündmused näha enamat kui õnnestumiste ja ebaõnnestumiste jada. Tasapisi muutub eristatavaks seos kavatsuse, teo ja tagajärje vahel.
Just selles seisneb üks HUMAS Systemi lähteideid: osalemine aitab inimesel muuta oma elutee arusaadavamaks. Tal tekib põhjus pöörduda oma kogemuse juurde, nimetada olulisi sündmusi, määratleda oma panus ja vaadelda otsuseid nende omavahelistes seostes. Mõistmine kujuneb selle töö käigus. See nõuab tähelepanu tegelikult toimunule, sealhulgas ebamugavatele episoodidele, kahtlustele ja vaadete muutumisele.
Oma teekonna deklareerimine eeldab vastutust jutustatu eest. Mälestus võib olla puudulik, isiklik hinnang muutuda ja teo algne seletus osutuda ebapiisavaks. Seetõttu on oluline eristada sündmust, selle kinnitust ja tähendust, mille inimene sellele annab. Aus lugu jätab ruumi täpsustamiseks. Selles saab tunnistada, et toona inimene midagi ei teadnud, milleski muus eksis või märkas hiljem tagajärgi, mis olid varem tähelepanuta jäänud.
Selline lugu võib olla tähenduslik ka pärijatele. Vara annab edasi tulemuse, kuid jätab sageli teadmata tee, mille kaudu see tekkis. Järgmine põlvkond võib saada kodu, dokumendid, fotod ja üksikud perekonnalood, omades seejuures väga nõrka ettekujutust inimesest, kes seda kõike lõi. Miks valis ta teatud töö? Mida pidas oma kohuseks? Millised otsused teda aitasid ja millised läksid kalliks maksma? Mida tahaks ta selgitada neile, kes elavad pärast teda?
Mõtestatud kogemuse edasiandmine võimaldab pärijatel kohtuda inimesega tema elu keerukuses. Nad saavad ainest enda arusaama kujundamiseks: võivad näha otsuste seost oludega, hinnata tegusid, märgata korduvaid vigu ja teha oma järeldused. Austus eelkäijate vastu jätab järgmistele põlvkondadele iseseisvuse. Lugu omandab väärtuse tänu võimalusele seda mõista ja arutada.
HUMAS System pöördub inimese valmisoleku poole mõelda oma osalusest maailmas. Selline valmisolek on võimalik erineva hariduse, jõukuse ja ühiskondliku positsiooniga inimestel. See algab soovist tehtut tähelepanelikult vaadata ja võtta vastutus oma kirjelduse eest. Selles töös väärivad kohta nii igapäevane töö, hool lähedaste eest, märkamatu abi kui ka katsed tekitatud kahju heastada. Elutee tähendus avaneb elatu sisu kaudu.
Selleks on vaja ruumi, kus inimene ise määrab oma loo avatuse ulatuse. Mõtestamine nõuab vabadust valida, mida hoida enda teada, mida jagada lähedastega ja mida teha teistele kättesaadavaks. Austus isikliku teekonna vastu hõlmab austust selle piiride vastu. Avatus on tähenduslik siis, kui see jääb teadlikuks otsuseks.
Sellist tööd võib alustada ühest sündmusest, mis tundub siiani oluline. Taastada asjaolud, meenutada oma kavatsusi, nimetada tehtud otsus ja vaadelda selle tagajärgi. Seejärel pöörduda teise episoodi juurde ning näha nendevahelist seost. Nendest seostest kujuneb tasapisi arusaadavam pilt oma osalusest elus.
Võime kaua ehitada, omandada ja saavutatut kaitsta, jättes tähelepanuta küsimuse, milliseks inimeseks me selle käigus saame. Oma loo juurde pöördumine toob selle küsimuse olevikku tagasi. See võimaldab suhtuda juba elatusse tähelepanelikumalt ja määratleda edasist suunda selgemalt.
HUMAS Systemis osalemise aluseks on just see võimalus: muuta oma teekond iseendale arusaadavamaks ja säilitada selle tähendus neile, kellele inimene otsustab selle edasi anda.